Bharatanatyam on Lõuna-Indiast Tamil Nadu osariigist pärit klassikaline tantsustiil, mille
esimesed ilmingud on teada 3./2. sajandist e.m.a. 8./9. sajandil muutus tants templirituaalide oluliseks osaks ning tantsijaid kutsuti devadasi’deks. 20. sajandi esimeses pooles bharatanatyam muutus meelelahutuseks, mida esitatakse templite asemel lavadel nii Indias kui ka mujal maailmas.
Bharatanatyam’is vahelduvad nritta ehk ilma konkreetse tähenduseta nn puhas tants ja abhinaya ehk pantomiim, kus tantsija väljendab oma tundeid ja püüab tekitada vastava meeleolu ka vaatajas. Nende kahe sulandumine annab nritya, milles näo- ja kehamiimika on seatud puhta tantsu rütmidele. Peensusteni väljaarendatud sõrmehoiakute (mudra’te) ja tantsufiguuride süsteem annab võimaluse jutustada tantsukeeles legende India jumalatest ja anda edasi laulu mõtet.
Indias peetakse tantsu loojaks üht tähtsamat hindu jumalat Šivat, kes tantsujumal Nataradža kujul esitab hävitavat tandava-tantsu, jõulist ja mehelikku, selles väljendub jumalik kosmiline energia. Šiva kaaslase jumalanna Parvati tants lasya on õrn, naiselik ja lüüriline. Tantsus ühendudes moodustavad tandava ja lasya terviku, mis annab India klassikalisele tantsule selle erilise harmoonia ja igavikulisuse.
